2017. aasta hooaeg on jõudnud lõpusirgele. Said peetud viimased ametlikud koondisemängud ning koduses liigas pole mänge enam palju jäänud. Iga meeskond mängib 4 mängu ning kalendri tahtel mängime kolm mängu võõrsil. Õnneks toimub üks võõrsilmäng meie kodulinnas, Tallinnas. Sel reedel sõidame Hiiule, külla Nõmme Kaljule, kus üritame lõplikult kustutada Kalju unistused hõbemedalitest.
Kalju vajab ainult võitu. Levadia edumaa on viis punkti ning suure tõenäosusega jääb Kalju nagu aasta tagasi kolmandaks. Kuid ka see on väga hea tulemus, sest lisaks heale mängule koguliigas, osutus Kalju ka Euroopas taaskord Eesti edukaimaks klubiks ning kolmas koht garanteerib neile veel ühe Eurokampaania. Paraku midagi suuremat saavutada oli Kaljul raske. Ei olnud nõmmekatel pikka varumeestepinki ega stabiilsust. Hiilgavad võidud, nagu see 4:0 Flora üle, jäävad kindlasti Kalju poolehoidjatele kauemaks meelde, ent samas olid ka sellised tulemused, mida tahaks kiiresti peast välja visata. Nagu oli seda viik Tulevikuga või kaotus Narvale.
Meie jaoks on võit hooaja viimases derbis auküsimus. Neljandalt kohalt alla ei lange ning kõrgemale ka ei roni. Mis siis inspireeriks ja motiveeriks mehi selleks mänguks?
Tegelikult on motiveerivaid asjaolusid mitmeid. Näiteks võib Albert Prosa teha veel mõned sammud nii Manucho rekordi ületamise, kui parima väravaküti tiitli suunas. Kirill Nesterov võib üritada jõuda Zakaria Beglarishvili väravasöötude arvuni ning võita see võistlus. Ka meie kaitse pole ammu nullimänge teinud. Hirm mõelda, aga lasime endale lüüa rohkem kui näiteks Levadia ja Kalju kokku. Ka kõige resultatiivsema meeskonna võitluses oleme hetkel Levadiast kahe väravaga maas.
Kõige tähtsam on aga see, et sel aastal oleme Kaljuga pidanud neli mängu. Kolmel korral kohtuti Premium liigas ja ühel korral karikas. Neli mängu tõid meile täpselt 0 võitu. Isegi karikamängus ei suutnud me võita ei normaal- ega lisaajal, vaid penaltiseerias. Alistatud said see aasta liidritest Flora ja Levadia.Kalju on aga jäänud vallutamata!
Foto: Jana Pipar