Русский 
English 
Viimane võimalus medaliheitluses püsida oli meil laupäeval, kui sõitsime külla Tallinna Levadiale. Punkte noolisid ka vastased – neil täies hoos võitlus Floraga kulla eest. Mängu eel saabusid Viljandist rõõmusõnumid – Tulevik jättis Flora võiduta ning Levadia võis oma edu korral Florale veidi lähemale jõuda.
Mängu algusminutitel ei teadnud me kuhu Levadia surve eest põgeneda. Meid piirati ja pommitati, ent kuidagi jäime püsima. Erilised tänusõnad meie puurilukule – just tänu Matveile jäi skooriks 0:0.
Kui Levadia surve hakkas tasapisi vaibuma, saime oma mängu käima ning sisuliselt esimene ohtlik moment tõi ka värava. Selle ehitasid meile meie noored värsked isad Albert Prosa ja Kirill Nesterov. Prosa lõi muideks oma 26. värava, mistõttu on Manucho rekord nüüd tõesti ohus.
Ka teine ei jäänud tulemata. Kruglovi nurgalöök lõppes sellega, et keegi Levadia mängijatest pani keha vahele ja pall lendas võrku. Alguses arvati, et värava lõi Aleksandr Kulinitš, ent paraku läks siis koll omaväravana kirja.
Poolaja viimastel minutitel hakkas meid Levadia taas survestama ja sai oma tahtmise. Rimo Hunt lõi meile pärast keskkaitsjate eksimust absoluutselt ebavajaliku värava ning andis Levadiale lootust, et teisel poolajal on kõik nende jaoks veel võimalik.
Teine poolaeg oli esimese lausa täpne koopia. Taas meeletu surve esimeste minutitel, taas 20-25 minutit rahulikku mängu, kus seekord ei saanud me luua momente ega korralikke pealelööke. Jõud jätsid meid maha peale 75. minutit. Isegi palli ei osatud enam kaugemale välja lüüa.
Levadia aga pani kõik mängu. Korraga viibisid platsil kõik ründemängijad. Meie vahetuste kvaliteet jäi aga paraku Levadia omale selgelt mitu pead alla.
Tulemuseks sai võidu see, kes seda rohkem vajas ja tahtis. Esialgu lasti Mutsol vabalt palli omaks võtta ja peale lüüa ning minuti pärast juba värske Teever pani skoorile punkti. 3:2 on see kaotus mis tõmbas meie medalilootustele lõpliku kriipsu.
Foto: Jana Pipar
