Русский 
English 
Lõpuks ometi!
Lausa 10 kuud on möödunud hetkest, mil viimati saavutasime võidu Levadia üle. Viimati üheksa kuud tagasi olime paremad Eesti jalkaeliiti kuuluvast meeskonnast.
Enne eilset mängu oli meie hooaja saldo esikolmiku vastu üks viik ja seitse kaotust. Kõrgeimaid kohti nooliv tiim ei tohiks aga mängida kuis poolamatööride sats, kui tahetakse oma edu korrata.
Ei saa öelda, et eelmistes mängudes Levadia vastu oleksime kehvad olnud. Ent siiski jäi millestki puudu. Minimaalsed kaotused ja peaaegu võrdväärne mäng, ent toona meie mängud head muljet ei jätnud. Pigem hakkas tekkima lootusetus. Küll aga jättis kaotus Kaljule pigem rohkem positiivseid emotsioone, kui meie kevad-suvine käekäik.
Kusjuures, peame võidu eest tänama ka vastaseid. Ka Levadia pidas nädala sees karikamängu. Vastane oli küll teisest mastist, ent Levadia ei tundunud väsinud olevat. Paide vastu mängiti pigem poole jõuga. Nii otsustati mängida ka meie vastu. Lisaks eksles Levadia peatreener Igor Prins koosseisu rotatsiooni pimedatel radadel ning juba poolajal vahetas välja kaks olulist mängijat.
Ka meie koosseis ei olnud sama, mis nädal tagasi. Mängukeeldude tõttu viibisid tribüünil Avilov ja Voskoboinikov. Alexander Tumasyan pääses taas algkoosseisu ja Artur Rättel tõestas taas, et on ülimalt universaalne mängija, kes saab hakkama ka number kümne positsioonil.
Sisuliselt polnud mäng jõudnud alatagi ja hoogu sisse saada, kui Harin juba väravat tähistas. Kirill Nesterov kontrollis Lepmetsa valmisolekut. Viimane polnud valmis ning pudistas. Levadia kaitsjad võtsid endale pealtvaataja rolli ning Harin lõi meetri pealt palli võrku.
FCI üritas oma edu veelgi suurendada. Praktika on näidanud, et taolistes mängudes ühest väravast ei piisa. Levadia püüdis aga tulutult viigistada. Kaitses valitses neil korralagedus. Ju siis mõjusid mängud tabeli allosaga lõdvestavalt. Kui Kruglov saatis tsenderduse Kulinitšile ja too teise värava sepistas, vaatasid Levadia kaitsjad toimunut suure huviga, ent midagi ette ei võtnud.
Poolajale võidi minna skooril 3:0 või 2:1. Esimese poolajal ei suutnud Harin Dudarevi üle mängida, et seeläbi löögipositsioonile saada. Dudarev saatis seejärel pika palli Teeveri suunas, ent Appiah peatas Teeveri puhtalt. Viimane oli sisuliselt juba Igoneniga privaatkohtingule pääsemas. Ohtliku tsenderdusega võis enda arvele väravasöödu saada Evgeni Kobzar, ent pallini keegi Levadia meestest ei ulatunud.
Riietusruumis toimusid tõsised jutuajamised, mille järel vahetas Levadia välja Teeveri ja Raudsepa ning saatis väljakule Hundi ja Andrejevi. Nood teravdasid Levadia mängu niivõrd, et meie sattusime hätta. Levadia võttis mängutempo dikteerimise enda kätte ning Kobzari ja Hundi head võimalused olid vaid sissejuhatuseks 69. minutil Nikita Andreevi löödud rikošetiga väravale.
Üheväravaline edumaa ning Levadia domineerimine tõotasid meile päris närvilist mängu lõppu. Nii juhtuski. Viimased 11 minutit mängisime kümnekesi, kui Kalimullin Andreevi vastu vea tegi. Levadia ründaja oli pääsemas Igoneniga üks-ühele ning meie kaptenil ei jäänud muud üle kui mängija keelatud mänguvõttega peatada. Kahjuks oli Andrei viimane mees ning määruste kohaselt peab säärase teo eest punase kaardiga karistama.
Siiski suutsime võita ja olime väga tublid! See võit lisab meile kindlasti enesekindlust. Samuti muutsime sellega hooaja lõpusirge taaskord põnevamaks. Kindlasti olnuks veelgi põnevam, kui Tulevik oleks Flora maha murdnud või mõne punktigi napsanud. Kolmandast kohast oleme kõigest kolme võidu kaugusel ning mängida on seejuures jäänud koguni 13 mängu. Jah, ees ootab meid mäng Floraga, ent selline FCI, keda eile nägime, suudab, saab ja on pea et kohustatud A. Le Coq Arenalt kolme punktiga koju naasma.
Kõik on alles algamas! Kõik on võimalik!
Foto: Jana Pipar
