Русский 
English 
Flora, Levadia ja Kalju suureskooriliste võitude taustal meie rahulik ja kindel 2:0 vist suurt muljet ei avalda. Ent kolm punkti on Viljandi järve kaldalt Tallinna toodud ja kaheksamänguline seeria tabeli alumisest osast klubide vastu alustatud kindlalt. Viimane on aga tähtsam, kui võistlus selle üle, kes rohkem lööb. Lisapunkte väravate arvu eest veel jalgpallis ei anta.
Polnud mingit mõtet kõigest väest joosta Tuleviku väravaala poole ning mängida 90 minutit täistuuridel. Kogu lugupidamise juures ei ole Tulevik meile veel võrdväärne ega võrdne meeskond. Ka väljaku tingimused olid suhteliselt rasked – pinnas oli kõva ning palli põrked olid suhteliselt ettearvamatud.
Mäng algas rahulikult. Tulevik üritas oma stiilis mängida ning pikkade pallide abil meie karistusalani jõuda, ent taktika, mis aitab Pärnu või Paide vastu, ei tööta mängus valitseva meistriga. Meie standardolukorrad olid Tuleviku jaoks nagu noahoobid – 12st sooritatud nurgalöögist esimesel poolajal tõi kolmas meile värava. Tuleviku värava all tekkis paanika ja esialgu tabas Roman Nesterovski pall posti. Esimesena saatis palli joone taha Albert 1:0. Pärast löödud väravat oli initsiatiiv täies mahus juba meie käes.
Ka teise värava autoriks jäi Albert Prosa ja nüüd koos meie abitreener Sergei Braginiga jagab ta TOP-100 väravaküttide tabelis 11.-12. kohta. Viljandile lõi Albert oma karjääri 117. ja 118. värava. Taas tõi aga hea kokkumäng või vastaste julgustuse puudumine küljeviskest värava – Vladimir Avilov üritas küll ise kas palli pikendada või peale lüüa, ent palli sai endale Albert Prosa ja suurt vaeva nägemata vormistas ära duubli.
Minut enne poolajavilet oli Tulevikul võimalus lüüa üks värav tagasi – meie lohakus ja tähelepanematus poolaja lõpus võis meile kalliks minna. Tuleviku kiirrünnaku magasid meie mängijad maha ja Vladimir Avilov kukutas Viljandi ründaja oma trahvikasti. Õnneks tõrjus Matvei Igonen kena hüppega Martin Alliku penaltilöögi ära.
Teisel poolajal mängis Tulevik agressiivsemalt ning võõrustajatel tekkis ka väravavõimalusi, mida nad õnneks realiseerida ei osanud. Seda aga suurel määral tänu Matvei Igoneni suurepärasele tööle. Kuid ka meil oli šansse teha skoor 3:0-ks, ent kõige reaalsema momendi saatis luhta mängu lõpus Vladimir Voskoboinikov.
2:0 on päris kindel ja rahulik võit ja nüüd valmistume kodumänguks Narva Transi vastu, kes juba sel esmaspäeval tuleb meile külla ilma kolme põhimängija ja treenerita. Nemad eemaldati viimases mängus Tammeka vastu. Kusjuures lubas Tammeka võit meil tagasi neljandale kohale kerkida.
Paraku ei saanud me veel konkurentide edumaad vähendada, ent usume, et see on vaid aja küsimus!
Foto: Johannes Paul Tamm
