Русский 
English 
Kahe võrdväärse meeskonna kohtumises võib saatuslikuks saada iga pisiasi, iga detail ja iga eksimus – pärast seda on positiivset tulemust saavutada äärmiselt raske. Ka viik ei oleks toonud seda tunnet, millega oleme võitjatena tundma harjunud.
Nii FCI kui ka Flora tasemed ja motivatsioonid on võrdsed – mõlemad meeskonnad tahavad sel aastal tiitlit võita. Seega antud mängus võinuks saatuslikuks saada üksainus eksimus.
Paraku tegime selle eksimuse just meie.
Mäng ise algas tempokalt ning nii FCI kui ka Flora asusid kiire värava löömiseks võimalusi otsima, et pärast rahulikult oma mängu mängima hakata. Ja las seal juba vastasel pea valutab, kuidas ta kaotusseisust välja tuleb.
Flora rünnakute suund oli meie äärte kaudu, ent seal meie äärekaitsjad Aleksandr Volodin ja Aleksandr Kulinitš summutasid need kohe ära. Meie tahtsime aga kesktsoonist või tsenderdusest publikule väravat kinkida, ent meie katsed olid Flora pikakasvulise kaitseduo poolt samuti nurjatud.
Mängu ainsa värava lõi Flora 18. minutil – nurgalöögi andis Beglarišvili ja Lepistu suunas peaga palli võrku – 0:1. Pärast saavutatud edu istus Flora organiseeritult kaitses ning midagi suurt meile luua ei lubanud – ainult Aleksandr Dmitrijevi löök kinkis 44. minutil pealtvaatajaile lootust et viigistame skoori. Paraku läks tema löök üle lati.
Teise pooalaja alguses sekkus vahetusest mängu Albert Prosa, kes lisas meie rünnakutele teravust. Tänu tema tegemistele sai Flora kaitse eksima hakata, mis viis 64. minutil meie teenitud penaltini, mille tõrjus Flora väravavaht Mait Toom.
Ent meid see ebaõnnestumine ei murdnud – ründasime väga innukalt ja seda lõpuvileni välja, ent õnn oli meile eile totaalselt oma selja pööranud.
Juba esmaspäeval võõrustame kodus Sillamäed ja laupäeval Paidet – nende mängudega lõpetame esimese ringi, mis on meile kibedaid emotsioone toonud. Usume, et suudame võita ning hea tujuga jätkame ning jääme võidulainele!
Foto: Jana Pipar
