Andrei Kalimullin: Kõige meeldejäävam hetk karjääri jooksul on Infoneti tiitel!

Infoneti keskkaitsja Andrei Kalimullin on teine mängija Eesti vutiajaloos kelle mängude arv Eesti kõrgliigas ületas maagilise numbri – 500 mängu. Need mängud tõid Andreile ohtralt medaleid, millest 7 medalit on kuldmedalid. Oma jalgpallurikarjäärist, mis on juba pea 20 aastat Tallinnaga seotud, räägib Andrei Infoneti kodulehele antud intervjuus.

Kohtla-Järve. Algus

Iga teekond tippu algab esimesest sammust. Milline oli sinu esimene samm jalgpalli juurde? Kes või äkki mis oli Sind jalgpallikooli toonud?
7-8. eluaastaks olin proovinud läbi päris palju erinevaid spordialasid. Ent just mu vanaisa, kellel oli väga suur roll minu kasvatamisel, kes õpetas mulle elu – tema viis mind jalgpallikooli, mis asus mu sünnilinnas, Kohta-Järvel. Enne jalgpalli sai proovitud ujumist ja malet, kergejõustikku, ent päris kiiresti sain ma aru, et individuaalsed spordialad ei ole minu jaoks. Mulle meeldisid rohkem just meeskondlikud mängud, kus inimene peab rohkem liikuma ja mõtlema. Seega otsustasin jalgpalli kasuks.

8-aastane olid sa 1985. aastal. Millistes tingimustes toimusid väikeste pallurite treeningud?
Kohtla-Järvel oli oma sisehall. Täpselt samasugune, mis ka praegugi seisab Wismari staadioni territooriumil. Meie, lapsed, kutsusime halli „pudeliks“. Kui olin väike, tundus see ehitis mulle nii suur olevat. Kui kasvasin suuremaks, siis sellele mõeldes tuli väike ehmatus – kuidas sellises kitsikuses oli võimalik trenni teha. Halli kate oli  vist päris vigastusohtlik ka – suured musta värvi kummist ruudud. Ent tol ajal olid need tingimused meie jaoks superluks. Alternatiiv sellele sisehallile oli ainult õues, lume sees mängimine. Ka Jõhvis oli üks saal, ent jalgpalli jaoks oli see liiga väike.

Kas treener pani sind kohe kaitsesse, või nagu lastejalkale kombeks tuli sul mängida kordamööda kõigil positsioonidel väljakul?
Mulle lapsest peale hakkas imponeerima just kaitsmine. Lastetiimides oli tol ajal selline praktika, et füüsiliselt arenenud lapsed pandi viimase kaitsja ehk libero positsioonile. Tol ajal mängiti veel libero taktika järgi. Seega sellest saigi mu koht väljakul ning mulle meeldis mängida liberot.

Kas lastetiim mängis erinevatel turniiridel ka väljaspool ENSV’d?
Loomulikult. Paar korda käisime Venemaal. Lisaks võtsime osa üleliidulisest suurturniirist Nahkpall, mille finaal toimus Kasahstanis, Aktobe linnas. Meie võistkond võitis kohaliku valikturniiri ning selle võiduga kaasnes ka õigus sõita finaalturniirile Kasahstani. Meie tiimis mängisid 13-14aastased poisid. Meie vastu mängisid aga lõunavabariikidest pärit eakaaslased: grusiinid, armeenlased, kes minu arvates olid 2 aastat meist endist vanemad. Meie olime veel teismelised ja pidime madistama juba koguni täiskasvanud mängijate vastu. Praegusel ajal on lihtne kontrollida, kui vana mängija on. Tol ajal internetti polnud ning meeskondade esindajatel isikut tõendavatest dokumentidest olid kaasas vaid sünnitunnistuste koopiad. Seega raske oli tuvastada kas tegemist on reaalse vanusega või mitte. Veel jäi mulle meelde see, et turniirile pidime kolme päevaga rongiga sõitma. Kasahstanis viibisime 10 päeva ning mänge oli meil väga palju. Kokku osalesid  24 meeskonda, seega saime päris palju ka teistest regioonidest eakaaslastega suhelda ja see oli väga äge! Turniiri lõpptulemusega jäime ka rahule – 24st võistkonnast 12. koht on ju päris hea tulemus. Kokkuvõttes jäid turniirist väga positiivsed mälestused.

Kes oli Su esimene treener Kohtla-Järvel? Kui kaua Sa treenisid tema käe all?
Lapseeas oli mul ainult üks treener – Aleksandr Tihhomirov. Liitusin tema grupiga 8-aastaselt ja ta oli mu treener kuni lastekooli viimase aastani välja. Kahjuks lahkus ta meie seast eelmisel aastal. Ta oli selline treener, kes andis mulle väga palju ning selle eest olen talle väga tänulik.

Pärast taasiseseisvumist hakkas Kohtla-Järve LSK, kelle tuumikuks olid just Tihhomirovi kasvandikud, mängima ka Eesti Meistrivõistluste liigasid.
Alustasime teisest liigast. Meil oli niigi väga tugev meeskond. Lisaks neile, kes olid juba tiimi juures, tahtis Tihhomirov tuua poisse aasta vanemast grupist ning plaan oli tõusta ka Esiliigasse. Aga mulle saabus pakkumine Eesti Põlevkivi JK’st.

Jõhvi. Lukksepp-jalgpallur

Tol ajal, ehk 90ndate alguses, oli Jõhvi ja Kohtla-Järve kandis kaks tugevat meeskonda – üks neist oli Kohtla-Järve Keemik ja teine seesama Jõhvi Eesti Põlevkivi. EP juhtkonnalt saabus mulle tõsisem pakkumine ning mind võeti tööle kaevandusse. Ametlikult polnud ma jalgpallur, vaid kõrgeima oskuskategooriaga lukksepp. Kõigest 18.aastaselt.

Talvised treeningud polnud loomulikult 90ndatel sellised nagu praegu meeskondadel on. Trenni tegime  tavalises võimlas. Jalgpallimaneeže, nagu Tallinnaski täna, ei olnud. Seega meie kodusaaliks talviseks ettevalmistusajaks oli Jõhvi kutsekooli võimla. Käisime ka Vokal treenimas. Jooksime metsas. Sellised päris metsikud tingimused olid meil, tänapäevaga võrreldes.

Kas talvel oli mingi võimalus treeningmängude pidamiseks?  Või kuni lumi maas oli ei tulnud üldse mingi mänguline tegevus kõne alla?
Miks? Kindlasti oli meil ka sõpruskohtumisi. Mängisime Transi vastu. Ainult, et Jõhvist teise linna mängudele ei sõitnud. Kõik toimus sealsamas. Kes oli nõus meile sparringpartneriks tulema, sellega saigi sõprusmäng peetud lumevaiba peal. Tampisime lume tasaseks pinnaks ja oligi plats valmis.

90ndatel olid Meistriliiga võistlused suhteliselt omapärase kalendriga – mängiti sügis-kevad skeemi järgi ning mänge oli ka vähem, sest alumised  mängisid kevadel üleminekuturniiri….
Jah, kevadringi mängud algasid reeglina aprilli lõpus. Seega mängisime juba naturaalmuru peal. Kunstmuruga väljakuid 90ndatel mõistagi polnud.

EP, millega sina liitusid, oli päris vana ja kogenud koosseisuga meeskond. Selle eest pallisid kuulsad vennad Januškevitšid.
Kui mina liitusin EP’ga siis Januškevitšid polnud enam nii aktiivsed jalgpallurid. Ent põhituumikusse jäid paljud kogenud mehed ja noori tuli juurde – kuus inimest pluss mina. Kokkuvõttes tekkis selline huvitav punt, kus mängisid 30ndates eluaastates mehed, kes jõudsid ka ENSV kõrgliigas mängida  ja ka lootustandvad noored.

Sa mainisid, et Jõhvi EP pakkus Sulle profimängija lepingut. Kuigi ametlikult olid EP Kaevanduses oskustööline. Võib küsida: mitu korda olid sa oma nn päristöökohal käinud?
90ndatel oli Eesti Põlevkivi Ida-Virus selline hiidettevõte, kelle omandis olid kõik karjäärid, kaevandused üle Ida-Virumaa. EP juhiks oli Väino Viilup, kes 25 aastat oli samanimelise jalgpalliklubi direktor – tõeline jalgpallihaige inimene. Loomulikult olid EP mängijatel töölkäimisel omad privileegid. Kui mind hakati EP’sse tööle vormistama, siis mina ei tahtnud olla see, kes maa all kaevanduses töötab. See polnud mingi foobia, lihtsalt olin vastu. Ettevõttes eksisteeris aga tol ajal oma palgasüsteem, ehk kaevurid ja üldse kõik need, kes kaevanduses töötavad, saavad rohkem palka, kui teeninduspersonal maapealsetes allüksustes. Kuna mina avaldasin soovi töötamiseks just maapealses kompleksis, siis tuli mind vormistada kõrgeima oskuskvalifikatsiooni lukksepa kohale, et mu palk oleks vääriline. Kõrgeim ehk 5+ kategooria eeldab aga kõigepealt vähemalt 20 aastat tööstaaži. Seepärast oli naine personaliosakonnast, kelle kätte sattus mu toimik, väga üllatunud, et keegi 18-aastane noormees hakkab EP’s kõrgeima kategooria lukksepaks. Ta küsis mu käest otse: „Milliste teenete eest?“ Oskasin kosta vaid: „Nii peab olema!“. Kroonides sain palka isegi rohkem kui mu ema, kes töötas EP projektibüroos insenerina ning omas 20-aastast töökogemust. Kusjuures veel üks huvitav detail: meil oli EP jalgpalliklubis selline distsiplinaarkaristus: kui meeskond oma eesmärki või ülesannet hooaja lõpuks ei täida, siis pidime kaheks kuuks putsad kappi panema ja oma ametlikele töökohtadele tööle minema. Ühe hooaja eel püstitati meile eesmärgiks esikuuikusse püsimajäämine, et kevadel mängida ülemikuturniiri asemel medalite peale. Sellega me hakkama ei saanud. Mõned mängijad võtsid puhkused ja haiguslehed lootuses kaevandustööst viilida, ent siiski läksid kõik oma nii-öelda ametlikele tööpostidele. Klubi juhtkonna põhjendus sellele karistusele oli aga igati loogiline: minge maitske ise kaevurileiba, ehk saate kord aru, et raha teenimine ei käi kergelt.

Kas sinu esimene mäng Meistriliigas jäi sulle meelde?
Ma oma esimest mängu ei mäleta üldse. Liitusin EP’ga siis, kui meeskond mängis üleminekuturniiri. Jäime Meistriliigasse püsima, siis mängisin EP’s veel pool aastat ja siis kutsus mind enda ridadesse Tallinna Lantana.

Lantana. Jõusaal ja eurosarjad.

1997. aastal oli Lantana üks Eesti jalgpalli liidritest. Selline väljend oli, et Lantana on Eesti koondis, mis koosneb nendest kes päriskoondises ei saa või ei või mängida. Kuidas toimus su üleminek tiimi ja üldse Tallinna kolimine?
Ausalt öeldes, kutsuti mind ka enne Tallinna. Nimelt tundis mu vastu huvi TVMK peatreener Vjatšeslav Smirnov. Ent temast jõudis ette Lantana president Sergei Belov, kelle sõnad oli palju konkreetsemad ja teod palju kiiremad. Lantana pakutud tingimused olid suurepärased, seega otsustamine oli lihtne ja kummi venitama ma ei hakanud. Võtsin töölt nii puhkuse kui ka haiguslehe ja siirdusin Tallinna.

Võrreldes EP’ga oli Lantana oma treeningprotsessides ja -tingimustes kõvem sõna?
Loomulikult, Tallinn on pealinn ning siin on lai valik saale, kus saab talvel ette valmistuda. Talvel oli meie kasutuses suur ja mugav saal Forelli tänaval, lisaks kergejõustikuhallid ja jõusaal. Jõusaali avastasin enda jaoks alles Tallinna tulles.

Kas Jõhvis ei olnudki jõusaale? Isegi neid keldrijõukasid mitte?
“Keldrijõusaalide” vastu ma üldse mingit huvi ei tundnud. EP trennides olid meil ainult kätekõverdused ja rõhtkang. Nii et tõstekang ja muud trenažöörid said mu sõpradeks alles Tallinnas.

Lantana võitis kahel korral meistritiitli. Pärast 1996/97. aasta hooaega hakkasid tiimi vaevama probleemid. Lahkusid mõned liidrid. Bragin ja Gruznov sõitsid ära Belgiasse, ent viimane naasis pea kohe tagasi.
Klubil tekkisid rahalised probleemid. Klubi president kaotas oma mingisuguse tuluallika ning finantsraskuste tõttu lahkusid mõned kogenud mängijad. Samal ajal algas meeskonnas noorenduskuur. Tulid sellid mängijad nagu Vladimir Tšelnokov, Vitali Leitan, Dmitri Kirilov. Jäid siiski ka raudvarad – Andrei Krasnopjorov, Andrei Borissov, Maksim Gruznov. Ent aega võttis ka oma mängu leidmine.

Lantanas pallides debüteerisid eurosarjades. Ega mingit hirmu tugevate Euroopa klubide ees polnud?
Ma pole selline inimene, kes midagi kardab. Pigem suhtun sellistesse asjadesse vastutustundlikult, seega hirmu eurosarjade ees polnud. Suhtusin debüüti rahulikult – uus on alati põnev ning mõtlesin, et see on lihtsalt üks tore seiklus mu elus. Internetti meil polnud, seega teadsime vaid et tuleb sats Šotimaalt nimega Hearts. Kõik. Tegelikult oli debüüt hea. Võinuksime isegi viiki mängida, ent rumal eksimus maksis meile punkti. Hearts võitis 1:0. Teisest mängust ma trennis saadud trauma tõttu osa ei võtnud. Lendasin Šotimaale meeskonnaga koos, kuid vaatasin mängu varumeeste pingilt. Võimas tunne oli see, et ma lõppude lõpuks oma silmadega Euroopa jalgpalli nägin.

18 aastat hiljem õnnestus sul siiski tollel staadionil mängida. Taas oli vastaseks Hearts ning nagu Lantana, kannab ka Infoneti musta ja valget värvi vormi.

Muruväljakule astudes tabas mind selline mõte, et nüüd sai ring täis. 18 aastat on möödas aga ma olen ikka veel jalgpalli juures.

Sa olid Lantana nimekirjas selle meeskonna lõpupäevadeni välja. Viimane hooaeg leidis aset 1999. aastal. 2000. aasta talvel viskas meeskond hinge. Viimane hooaeg ei kulgenud Lantana jaoks hästi. Näiteks 0:7 saun Narvas.
Kuigi tol mängupäeval oli kõik veel enam-vähem korras, tabas meid ikka vigastuste laine ning enne Narva minekut pidime bussiga mööda linna sõitma ja mängijaid otsima. Meiega pidid liituma 3 uut mängijat, kellest kahte nägin ma esimest korda alles mängule sõitvas bussis. Lisaks ei saanud noormängija Gruznovi neutraliseerimisega hakkama. Meie endine mängija lõi meile 4 või 5 väravat tolles mängus. Jah, oli probleem koosseisuga, mille tõttu isegi klubi president Sergei Belov pani putsad jalga ja jooksis väljakule.

Hooaja tulemuseks oli jahmatav kuues koht. Pärast hooaja lõppu pani omanäoline kollektiiv, kes võitis kahel korral meistritiitli, mängis edukalt Euroopas ja Sodružestvo karikas, käed risti rinnale.
Peamiseks probleemiks jäigi see finantsküsimus. Mehed palka ei saanud. On raske juhendada tiimi, kus poiste rahakotid on ämblikuvõrku täis. Mõni esitas lahkumisavalduse ja liitus rahalises mõttes stabiilsema klubiga. Koosseis oli äärmiselt hõre ja suure vaevaga saime protokolli 14-15 inimest kokku. Rasked ajad olid. Kõik elasid põhimõtteliselt vaid ühe eesmärgi nimel: pidada euromängudeni vastu. Kui need said peetud, siis lootus, et asjad paranevad, kadus. Oli selge, et hooaja lõpus pannakse pillid kotti.

1999. aasta osutus viimaseks ka EP jalgpalliklubi jaoks.
Alati teeb kurvaks see, kui mõni jalgpalliklubi lõpetab oma tegevuse. Ka TVMK’st oli väga kahju. Loomulikult oli EP’st veel eriti kahju, sest selles meeskonnas pallisid mu tuttavad ja minagi. Aga eks elu ole selline. Väino Viilup lahkus EP’st, uuel juhtkonnal aga erilisi tundeid spordi vastu ei olnud. Profitiimi pidamine on üldse kulukas ettevõtmine ning rahadeta profitiimi mängima välja ei pane.

Tosin hooaega rohelises vormis

Aastal 2000 algas su Levadia ajastu. Rohesärk jäi Su võistlusvormiks 11 aastaks.
Viimastel päevadel Lantanas kutsus mind enda juurde klubi president ja teatas, et mind müüdi Levadiasse. Koos minuga pidid üle minema ka Vitali Leitan ja Andrei Krasnopjorov.

Sajandi alguses positsioneeris Levadia end ambitsioonika klubina, kes tahab olla tugevaim Eestis ja näidata hambaid ka Euroopale. Aastal, mil liitusid Levadiaga, võideti oma teine meistrikarikas. Mida tundsid, kui võitsid oma esimese kulla?
Minu jaoks oli see ikka väga suur saavutus. Tegelikult, vahetult enne hooaja algust, kui olin juba lepinguline Levadia mängija ja treenisin tiimiga, saabus mulle taas pakkumine TVMK’lt. Smirnov ütles et tahab mind oma tiimi ning lubas mänguaega. Tollane Levadia peatreener Sergei Ratnikov kostis seepeale, et kui tahan võin minna. Kui tahan aga jääda, siis võin jääda, ent mänguaega ta mulle ei garanteeri. Esimest korda elus tuli mul omal nahal tunda saada mis asi on konkurents. Levadias olid põhikaitsjateks tol ajal Igor Prins ja Dalius Staleliunas. Prins mängis just liberot. Aga mul õnnestus koht koosseisus välja võidelda. Igoriga tekkisid meil väga head suhted, kuigi alguses oli päris harjumatu, kui ta mu peale häält tõstis. Pikkamööda mõistsin, et mängu ajal pole aega pikkade loengute pidamiseks – 2-3 head mahlakat sõna ongi paras retsept. Noormängijal pole mõtet selliste asjade peale solvuda.

12 hooaega Levadia särgis tõid sulle 6 meistritiitlit, mitu karikat ja superkarikat. Samuti Levadia mitu edukat eurokampaaniat.
Kindlasti on euromängud väga eredad mälestused neist aegadest. Mängisime Twente, Newcastli ja Galatasaray vastu. Tugevama meeskonna vastu mängimine tõstab meeskonna taset. Mitte aga see, kui võidad autsaiderit 7:0 või 8:0. Levadia korraldas talviti laagreid Türgis ja Küprosel, kus mängisime tugevate tiimide vastu Venemaalt ja Ukrainast. Meile kui mängijatele andsid need mängud just professionaalses mõttes väga palju juurde. Samuti ka enesekindlust.

Kas jalgpallielu Levadias oli EP ja Lantanaga võrreldes selline, mida võiks nimetada juba pärisjalgpalliks?Otseloomulikult. Meil oli oma buss, mis viis meid trenni ja pärast trenni koju. Kui päevas oli 2 trenni, siis oli ka klubi poolt organiseeritud toitlustus. Tol hetkel tundus, et nii peabki see olema! Regulaarsed trennilaagrid Türgis, Küprosel. Ka noori andekaid mängijaid hakkas meeskonda tulema: Kruglov, Vassiljev, Kotenko. Treener Tarmo Rüütli usaldas noori ja aktiivselt kasutas neid ka võtmemängudes. Sander Puri ja Taijo Teniste said oma võimalused 18. aastaselt. Väga võimalik, et kui poleks Tarmo tol ajal Levadias olnud, siis Levadia noorte karjäärid oleksid teistmoodi kulgenud kui praegu. Kes mängib koondises, kes välisklubis.

Levadias mängisid sa ka kahe välismaalasest treeneri käe all. 2002. aastal oli su treeneriks soomlane Pasi Rautiainen, 2003. aastal itaallane Franco Pancheri. Itaallane viibis meeskonna juures aga päris lühikest aega.
Kõige kustutamatuma mulje jättis Pasi. Itaallane on teoorias kuumavereline, ent Pasiga erines ta nagu öö ja päev. Pasi oli selline energizer! Tema treeningud olid alati kiiretempolised ja emotsionaalsed. Lisaks sellele oli Pasi omal ajal suurepärane jalgpallur. Meile andis ta ka kuuma. Kui mängisime palli ja temagi osales, siis pea võimatu oli talt pall ära võtta. Aastaid oli tal juba aga üle 40. Franco oli samuti positiivse iseloomuga, kuid liialt kodune. Tema suureks probleemiks jäigi keelebarjäär. Inglise keelt ta ei osanud üldse. Palju vaeva nähti tõlkija leidmisega. Lõpuks sai vajalik inimene leitud, ent tekkis veel üks kitsaskoht – tõlkija emakeel oli eesti keel. Meie töökeeleks oli vene keel. Seega tõlk nägi palju vaeva, et itaalia keelest läbi eesti keele vene keelde Franco sõnad ära tõlkida. Loomulikult midagi head sellest sündida ei võinud, sest arusaamist polnud üldse. See on jalgpallis ülitähtis, sest kui treeneri sõna mingil põhjusel mõista ei oska või selle mõte tõlkes kaob, siis on keeruline mõista mida mängija peab väljakul tegema ja kuidas tegutsema. Kõikidele hädadele lisandus veel see, et kaks nädalat pärast Eestisse saabumist otsustas Franco, et õpetab meile tõelist jalgpallimängu. Tema jaoks lõppes tund aga sellega, et ta vigastas raskelt oma kannakõõlust. Nädala pärast pidime aga Türki laagrisse lendama. Sinna saabus meie treener ratastoolis, jalg põlvini kipsis. Nõnda istus ta trenni ajal palmipuu najal ja juhendas trenni tõlgi abiga. Koomiline olukord igatahes. Siiski kätt südamele pannes ootasime Francolt enamat just treeningute korraldamisel ja läbiviimisel. Aga selle asemel tegime suure sammu tagasi. Pärast nelja järjestikku kaotust saadeti itaallane koju.

2003. aastal sõitis Levadia bussiga euromängule Horvaatiasse ning teel koju tagasi külastas ka Valga linna, kus mängis FC Valgaga EMV mängu ära.
Meie vastaseks oli Horvaatia klubi Varteks Varaždin. Kodus jäime neile 1:3 alla. Tegelikult olid lennupiletid varakult ostetud, ent pärast teatati meile, et lennupiletid on tagastatud lennufirmale ning meid ootab ees hoopis bussiga minek. Jõhker sõit oli. 16 tundi bussis, 8 tundi und hotellis, hommikul jälle 16 tundi bussis. Kokku kestis teekond Horvaatiasse 2,5 päeva. Loomulikult olime väsinud. Teel tegime mõned peatused,  kus läksime sõna otseses mõttes põldudele, kus Tarmo andis meeskonnale 15-20 minutiks harjutusi. Pärast seda ämber vett kaela ja veeresime edasi. Läbisime kuute või seitset riiki. Kui kohale jõudsime, siis keegi meist võttis hotelli vastuvõtulaualt kohaliku ajalehe kätte, kust leidsime pildi meie bussist ning nii palju kui oli võimalik horvaatia keelt mõista, seisis pildi all kirje, et näe, turistid tulid. Kordusmängu kaotasime 2:3, ent võttes arvesse kui pikk see reis oli, siis väidaks, et mängisime isegi hästi. Tagasiteel, kui olime juba Valka jõudnud, hakkasime arutama, kas me sõidame kohe koju, ent homme sõidame taas 250 km Valka mängule ja veel 250 km tagasi Tallinna, või jääme ööseks siia. Päeval mängime mängu ning õhtuks lõpuks jõuamegi koju. Valisime teise variandi. Kokkuvõttes kestis see bussiretk nädal aega. Mängu Valgas võitsime.

Sa mainisid, et Rüütli avas paljudele eesti mängijatele ukse Euroopasse. Aga Sul endal oli pakkumisi sealtpoolt piiri?
Konkreetseid pakkumisi, et tule ja pane oma allkiri, polnud. Kõik jäigi sõnade ja juttude tasemele. Veel üheks asjaoluks, mis summutas kõik taolised mõtted oli see, et mul oli juba pere ning raske oli ette kujutada elu teises kohas. Kuigi siiski ükskord sai käidud välisklubi juures testimisel. Tegemist oli Tiraspoli Šeriffiga.  Ainult et kui ma sinna jõudsin,  selgus säärane tõsiasi, et keegi meid seal väga ei oodanud. Nädal aega viibisin seal aga sisuliselt ei teinud seal midagi. Trenni ka mitte. Esimesel päeval tegin koos tiimiga Cooperi testi ja oligi kõik. 7 päeva olin klubi juures ja pärast läksin koju tagasi.

2011. aasta lõpus loobus Levadia sinu teenetest. Kas olid mõtted edasi mängida või millised mõtted olid üldse su peas tol ajal lendamas?
Tahtsin jätkata. Samas kui oleksin otsustanud karjäärile joone alla tõmmata, siis oleksin tõmmanud ka. Õnneks tol samal ajal kutsuti mind liituma ühe väga julge ja ambitsioonika projektiga.

Infonet. Matvei ja Vladimir. Tiitel.
Sain tuttavaks Infoneti presidendi Andrei Leškiniga. Oli kohe näha, et see on väga kõrgete isikuomadustega inimene. Kõik, mida ta lubas, ta tegigi. Tutvusin ka meeskonnaga Tuli välja, et paljud tuttavad mängijad ja treenerid olid juba siin koos. Ka staadion on minu koduuksest kiviviske kaugusel. Soovi kolida Tallinnast teise linna ja mängida ka 2012. aastal kõrgliigas mul tõtt-öelda polnud. Teiste klubide huvi oli nigel. Transi president Burdakov sõnas, et mängija Andrei Kalimullin pole tema huviorbiidis, sest endiste Levadia põhimängijate best before on ammu möödas. Ka Sillamäe ei tahtnud mu üleminekutasu Levadiale maksta. Ka pärast 12 hooaega tahtis Levadia minu eest raha saada. Ainsaks klubiks, kes oli valmis mu ülemineku eest raha välja käima oligi Infonet. Minu meelest tekkis tollal väga  veider situatsioon selle üleminekutasu nõudmisega Levadia poolt. Klubi võinuks mul lasta tasudeta teiste klubiga liituda. Aga vist enam seda sätet juhendis pole, et ka vanema mängija eest peab kompensatsiooni maksma.

Infonetiga võitsid kohe ka Esiliiga tiitli ning sellega kaasnes ka pilet Premium Liigasse
Olen alati ainult kõrgete kohtadega leppinud. Ning tol ajal tuli liigavõit väga kindlalt kätte. Saavutasime oma ainsa eesmärgi ehk tõusta kõrgliigasse ning mu ees avanes taas võimalus mängida eliitseltskonnas. Esimene hooaeg osutus ootamatult edukaks, arvestades fakti, et meie põhikoosseisus olid mitmed 17- ja 18-aastased mängijad.

Kui sa liitusid Infonetiga, siis kogenute mängijate asemel, nagu see Levadias oli, olid su partneriteks kaitseliinis 16-aastane väravavaht Matvei Igonen ja 17-aastane kaitsja Vladimir Avilov. Kui kiiresti leidsite ühise keele ja kui palju tuli vaeva näha nende kaitsetegevuste korraldamisel?
Vladimir ja Matvei on iseloomuga inimesed. Ja ka väga andekad. Matveiga oli mul natuke raskem. Ta iseloom on veidi teistsugune kui Avilovil. Avilovile pidin vaid korra või kaks midagi ütlema  ja sellest piisas. Ma nägin et ta on väga õpihimuline inimene. Ta küsis mult palju erinevate jalgpalliaspektide kohta ja see on väga tähtis, et noor mängija tahaks õppida. Ta tundis, et minu abiga saab ta selle kaitsemängu kunsti selgeks õppida. Matvei oli selline, et enda arvates ta teab ja oskab kõike ning rääkida talle midagi ega häält ta peale tõsta ei tohtinudki üldse. Aga noored peavad olema raskeks tööks valmis. Kui tahetakse üle piiri mängima minna siis seal peab mängija kõigeks valmis olema.

Su 500. mäng  langes ka Infoneti tiitlimänguga kokku. Kas tundsid mängu eel mingit ärevust või oli liiga palju pingeid?
Pingeid tõesti oli. Tahtsime juba kodumängus Paide vastu meistrikarika koju jätta, ent see õnnetu viik Narvaga segas plaanid ära. Seega olid tõesti pinged peal, mitte ärevus. Seda tegelikult näitas ka esimene poolaeg Kalju vastu. Liiga palju pingeid oli. Õnneks saime riietusruumis natukene juttu ajada omavahel. Treenerid ütlesid ka sõna sekka, ent peamine sõnum oli selline, et tegime nii pika teekonna tippu ja oleme peaaegu et kohal – seega teeme selle viimase sammu ära. See mõjus suurepäraselt, tundsime et enam miski ei vaeva meid – läksime väljakule ja võitsime tiitli. Ning ausalt öeldes ma pole sekunditki mõelnud, et see mäng on mingi erilise numbriga, kuigi iseenesest on see väga meeldiv teadmine. Minu jaoks polnud see 500. mäng, vaid mäng kus kaalul oli tiitel. Pidin meeskonda tiitlini aitama. Juubelimäng on antud juhul lihtsalt meeldiv lisa.

Poolehoidjate sõnul valitseb Infoneti kaitses kord ja rahu vaid siis, kui platsil viibib Andrei Kalimullin. Ent sel aastal nägid sind pealtvaatajad ka pingilt mängu sekkumas.
Sellised momendid tekkisid sel aastal väga objektiivsetel põhjustel. Vahel on mul juba raske pidada 3 mängu nädalas. Graafik reede-teisipäev-reede ja lisaks ka vahelduvad kunst- ja naturaalmuru on minu jaoks juba natuke liig. Kõige sobivam graafik on üks mäng nädalas. Mu lihased pole enam nii elastsed nagu noortel mängijatel. Aga Appiah ja Avilov olid väga head kui koos mängisid. Selles suhtes ma tean, mis on mu roll meeskonnas ja mingeid isiklikke ambitsioone mul pole. Seega oleks väga lühinägelik oodata mult antud puhul mingit mässu. Alati üritan toetada oma meeskonda ja isegi pingilt mängu sekkudes olen valmis andma endast kõik. Samas oma 30 mängu sel hooajal ma tegingi ära.

2013. aastal peale 36.vooru mängu Narva Transi vastu esitasin Sulle küsimuse: kas tuleval aastal jooksed ka väljakule? Nüüd tahan oma küsimust korrata: kas 2017. aastal näeme sind platsil?
Hetkel lülitusin ma jalgpallist välja. Trenni ei tee. Andsin lihastele puhkust. Alles siis kui hakkab pihta ettevalmistusperiood, kuulan oma keha ja otsustan, kas ja kuidas võin olla oma meeskonnale kasulik. Praegu olen lihtsalt õnnelik, et oleme tiitli saavutanud. Tulevikku ma ei vaatagi.

500 mänguga lõid sa 18 väravat. Kaitsja jaoks on see väga hea tulemus. Siiski jääb su mängu vaadates mulje, et oled pigem stayhome kui ründav kaitsja.
Jah, mulle tõesti meeldib see, kui meil taga on kõik korralik ja rahulik. Kui valida kas võita 3:0 või 5:2 siis eelistan esimese tulemuse. Pean tähtsaks, et isegi suureskooriliste 5:0, 6:0 võitude puhul oleks meil taga null. Seega ma jään pigem oma väljakupoolele kui torman seitsmendat väravat jahtima.

Lisaks  jalgpalluri ametile pead ka treeneriametit. Sinu treenida on 2008. sünniaasta lapsed. Miks just pisikeste poiste kasuks otsustasid?
Kui ma alles alustasin, siis olid nad tõesti väga väiksed. Nüüd on nad suuremaks kasvanud ja käime nendega igasugustel võistlustel ja turniiridel võistlemas. Lastega olen ma juba 4 aastat tegelenud. Kahe grupi peale on mul 35-36 last, ning näen et nende seas on andekaid poisse. Seega uusi Kruglove, Vassiljeveid tuleb veel ja veel. Põhjus miks alustasin just kõige väiksemate lastega tegelemist, oli selles, et nõnda on mul endal lihtsam treenida ja mängida. Mõnikord saab veidi trenniaegu muuta, mõnikord lähen nendega neile võistlustele mis ei ristu mu mängijagraafikuga. Teisalt tahtsin proovida, mis see väikeste lastega töö ongi. Eksib see, kes arvab, et see töö on lihtne.. Suuremate lastega ja täiskasvanutega on lihtsam töötada, sest siis on juba oskusi ning teadmisi ning paelad on neil alati kinni! (naerab)

Kohe peale esimest treeningut ei tulnud mõte loobuda? Kuidas see üldse möödus?
Mul endal lapsed, seega tean  kuidas ja mismoodi nendega kontakteeruma peab. Kuid ma polnud üksi: minuga töötas ka treener Andrei Timofejev. Esialgu olin tema abiline. Abistasin teda ja samal ajal õppisin midagi uut enda jaoks. Pärast sain juba päris oma grupi. Aga tegelikult peabki kõik mööduma samm-sammult. Muidu on väga raske alustada inimese jaoks, kel pole mingit treenerikogemust. Seda enam, kui trenni tuleb 20-25 4-aastast last. Kauem kui 2 nädalat vastu ei pea.

Sul on UEFA B treenerilitsents. Kas on plaan ka edasi õppida? Saada UEFA A ja PRO?
Tahaks UEFA A omandada. Õppimine pakub mulle suurt huvi ja õppeprotsess ka. Taotlus on sisse antud, seega ootan EJL’lt vastust.

Kas tahaksid millalgi tulevikus olla täiskasvanute meeskonna peatreener? On Sul selline unistus?
Ma ei ütleks, et see on mu unistus. Lihtsalt kui teatud tingimustel avaneb selline võimalus, siis oleksin kahe käega poolt.

Lõpetuseks tahaks küsida, mis on Su pika ja sündmusterikka karjääri meeldejäävaim hetk?
Väga raske vastata. Valik on tõesti suur ja lai. Täna näiteks on see Infoneti meistritiitel. Sellised emotsioonid on hetkel hinge peal. Kui varasematest aegadest rääkida, siis kindlasti on nendeks edukad euromängud Twentega, peaaegu võrdsed mängud Newcastliga, võit Krakowi Wisla üle, kui mitte keegi ei uskunud, et suudame võita. Me läksime sinna kokkuhoiu eesmärgil bussiga. Aga me tulime ja võitsime. Jalgpalliga on üldse väga palju mälestusi seotud. Halvad ununevad, head jäävad meelde. Aga hetkeseisuga kindlasti kõige-kõige meeldejäävam sündmus ongi Infoneti meistritiitel.

Postskriptum
Kõige tulisemad fännid staadionil, kus mänginud olen, ongi Serbia Crvena Zvezda omad.  Nad tungisid Belgradis meie riietusruumi ja röövisid meid paljaks, kuigi meil olid saatjateks sõdurid. Balkani sündmused andsid veel tunda, seega meid turvasid sõdurid. Aga need fännid said läbi maa-aluste käikude meie ruumi ning varastasid telefone, raha jne. Mängueelsel soojendusel ehk 1,5 tundi enne avavilet olid nad juba kogunenud. Meid jõuti mitu korda sõimata ja välja vilistada. Ausalt öeldes pole ma kunagi selliseid hullumeelseid ja tuliseid fänne näinud. Nendele sarnanevad ainult Türgi fännid. Galatasaray arenal oli kirjas loosung: „Tere tulemast põrgusse!“ Tõepoolest tundsime ennast staadionil nagu põrgukatlas. Aga ainult staadionil – midagi kriminaalset seekord meiega ei juhtunud.